1Kuus päeva enne paasapüha tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuis üles äratanud. 2Siis nad tegid seal Temale söömaaja ja Marta ümmardas. Ja Laatsarus oli üks neist, kes ühes Temaga lauas istusid. 3Siis võttis Maarja naela selget, väga kallist nardisalvi ning võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas Ta jalgu oma juustega. Ja maja sai täis salvi lõhna. 4Aga üks Tema jüngritest, Juudas Iskariot, kes pärast Tema ära andis, ütles: 5„Mispärast ei ole see salv ära müüdud kolmesaja teenari eest ja raha antud vaestele?” 6Aga seda ta ei ütelnud, et ta vaestest hoolis, vaid et ta oli varas ja ta käes oli kukkur, ja ta kõrvaldas, mis sisse pandi. 7Siis ütles Jeesus: „Jäta ta rahule, et ta seda saaks hoida Minu matuse päevaks. 8Sest vaeseid on ikka teie juures, aga Mind ei ole teil ikka!”

9Siis sai suur hulk juute teada, et Tema on seal, ja nad ei tulnud sinna mitte ainult Jeesuse pärast, vaid et ka näha saada Laatsarust, kelle Ta oli surnuist üles äratanud. 10Aga ülempreestrid pidasid nõu Laatsarusegi ära tappa, 11sest tema pärast läks sinna palju juute ja uskus Jeesusesse.

12Järgmisel päeval, kui palju rahvast, kes oli tulnud pühi pidama, kuulis, et Jeesus tuleb Jeruusalemma, 13võtsid nad palmipuude oksi ja läksid välja Temale vastu ning hüüdsid: „Hoosianna, õnnistatud olgu, Kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!” 14Aga Jeesus leidis noore eesli ja istus tema selga, nõnda nagu on kirjutatud: 15„Ära karda, Siioni tütar! Vaata, sinu kuningas tuleb ning istub eeslisälu seljas!” 16Sellest ei saanud jüngrid esialgu aru; aga kui Jeesus oli austatud, siis meenus neile, et see oli kirjutatud Tema kohta ja et nad Temale seda olid teinud. 17Nii andis Temast tunnistust rahvas, kes oli Tema juures, kui ta Laatsaruse välja hüüdis hauast ja tema üles äratas surnuist. 18Sellepärast ka rahvas läks Temale vastu, sest nad kuulsid Teda selle tunnustähe teinud olevat. 19Siis variserid rääkisid isekeskis: „Eks te näe, et te ei saa midagi teha? Vaata, maailm jookseb Tema järele!”

20Aga nende seas, kes olid tulnud pühiks palvetama, leidusid mõned kreeklased. 21Need tulid nüüd Filippuse juure, kes oli Betsaidast, Galilea linnast, ja palusid teda, üteldes: „Isand, me tahame Jeesust näha!” 22Filippus tuleb ja ütleb seda Andreasele, ja Andreas ja Filippus tulevad ning ütlevad seda Jeesusele. 23Aga Jeesus vastab neile ning ütleb: „Tund on tulnud, et Inimese Poega austataks! 24Tõesti, tõesti Ma ütlen teile: Kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja! 25Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab siin maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. 26Kui keegi Mind teenib, see järgigu Mind, ja kus Mina olen, seal peab olema ka Minu teenija; ja kes Mind teenib, seda tahab Isa austada. Ja mis

27 28Isa, austa Oma nime!” Siis tuli hääl taevast: „Mina olen juba austanud ja austan veel!” 29Siis rahvahulk, kes seal seisis ja seda kuulis, ütles pikse olevat müristanud. Aga teised ütlesid: „Ingel rääkis Temaga!” 30Jeesus kostis ning ütles: „See hääl ei sündinud Minu pärast, vaid teie pärast. 31Nüüd käib kohus üle selle maailma; nüüd tõugatakse välja selle maailma vürst. 32Ja Mina tahan, kui Mind maast üles tõstetakse, kõik tõmmata Enese juure!” 33Aga seda Ta ütles tähendades, mis surma Ta pidi surema. 34Siis vastas rahvas Temale: „Me oleme kuulnud käsuõpetusest, et Kristus jääb igavesti. Kuidas siis Sina ütled, et Inimese Poeg ülendatakse? Kes on See Inimese Poeg?” 35Jeesus ütles nüüd neile: „Valgus on veel üürikeseks ajaks teie keskel; käige niikaua kui teil valgust on, et pimedus teid ei tabaks; sest kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ja läheb. 36Uskuge valgusesse, niikaua kui teil valgus on, et te saaksite valguse lapsiks!” Seda rääkis Jeesus ja läks ning, peitis Enese ära nende eest.

37Ja ehk Ta küll palju tunnustähti oli teinud nende nähes, ei uskunud nad siiski Temasse, 38et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta ütles: „Issand, kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars?” 39Sellepärast nad ei võinud uskuda, et Jesaja oli veel ütelnud: 40„Tema on teinud nende silmad pimedaks ja nende südamed kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et Mina neid parandaksin!” 41Seda ütles Jesaja, kui ta nägi Jeesuse auhiilgust ja rääkis Temast.

42Siiski uskus ka palju ülemaid Temasse; kuid variseride pärast nad ei tunnistatud seda, et neid ei lükataks kogudusest välja. 43Sest nad armastasid austust inimeselt rohkem kui austust Jumalalt.

44Aga Jeesus hüüdis ning ütles: „Kes Minusse usub, see ei usu Minusse, vaid Sellesse, Kes Mind on läkitanud! 45Ja kes näeb Mind, see näeb Seda, Kes Mind on läkitanud. 46Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub Minusse, ei jääks pimedusse. 47Ja kui keegi kuuleb Minu sõnu ega pea neid, selle üle ei mõista Mina kohut; sest Mina ei ole tulnud kohut mõistma maailma üle, vaid maailma õndsaks tegema. 48Kes Mind põlgab ega võta vastu Minu sõna, sellel oma kohtumõistja. Sõna, mis Ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval. 49Sest Ma ei ole rääkinud Iseenesest, vaid Isa, Kes Mind on läkitanud, on Mulle annud kasu, mida Ma pean rääkima. 50Ja Ma tean, et Tema käsk on igavene elu. Mida Ma nüüd räägin, seda räägin nõnda, kuidas Isa mulle on ütelnud!”