1Aga Saulus turtsus ikka veel ähvardamise ja tapmisega Issanda jüngrite vastu ja läks ülempreestri juurde 2ning palus temalt kirju Damaskuse kogudustele, et kui ta peaks leidma usuteel käijaid, olgu mehi või naisi, et ta võiks nad siduda ja tuua Jeruusalemma. 3Aga kui ta oli sinna minemas ja Damaskuse lähedale jõudis, sündis, et äkitselt paistis tema ümber valgus taevast; 4ja ta kukkus maha maa peale ning kuulis üht häält temale ütlevat: „Saul, Saul, miks sa Mind taga kiusad?” 5Tema vastas: „Issand, kes Sa oled?” Ja Issand ütles: „Mina olen Jeesus, Keda sa taga kiusad!” 6Aga tõuse ja mine linna, ja seal öeldakse sulle, mis sul tuleb teha!” 7Aga mehed, kes olid temaga teel, seisid ehmunult; nad kuulsid küll häält, aga ei näinud kedagi. 8Aga Saulus tõusis maast üles ja kui ta oma silmad avas, ei näinud ta enam! Siis nad talutasid teda kättpidi ja viisid ta Damaskusesse. 9Ja kolm päeva ta ei näinud, ei söönud ega joonud.

10Ent Damaskuses oli üks jünger, Ananias nimi. Sellele ütles Issand nägemuses: „Ananias!” Tema vastas: „Issand, vaata, siin ma olen!” 11Issand ütles temale: „Tõuse ja mine sinna tänavasse, mida kutsutakse Õigeks, ja kuula Juuda majas Sauluse-nimelise Tarsose mehe järele, sest vaata, ta palvetab 12ja on nägemuses näinud mehe, Ananias nimi, sisse tulevat ja käe ta peale panevat, et ta nägemise tagasi saaks!” 13Ananias vastas: „Issand, ma olen mitmelt kuulnud sellest mehest, kui palju ta on kurja teinud Sinu pühadele Jeruusalemmas; 14ja tal on ülempreestrilt luba siin siduda kõiki, kes Sinu nime appi hüüavad!” 15Aga Issand ütles temale: „Mine, sest ta on Mulle valitud riist, et ta Minu nime kannaks paganate ja kuningate ning Iisraeli laste ette, 16sest Mina tahan temale näidata, kui palju ta peab Minu nime pärast kannatama!” 17Siis Ananias läks ära ja astus sinna majja. Ja kui ta oma käe tema peale oli pannud, ütles ta: „Saul, vend, Issand on mind läkitanud, Jeesus, Kes sulle ilmus teel, mida sa tulid, et sa nägemise tagasi saaksid ja täituksid Püha Vaimuga!” 18Ja sedamaid pudenes tema silmadelt otsekui soomuseid, ja ta nägi jälle ja tõusis ning laskis ennast ristida. 19Ja kui ta oli leiba võtnud, sai ta jälle tugevaks. Siis ta jäi mõneks päevaks jüngrite sekka Damaskusesse,

20ja kuulutas varsti kogudusekodades Kristust, tunnistades, et Seesama on Jumala Poeg. 21Aga kõik, kes teda kuulsid, ehmusid ning ütlesid: „Eks see ole seesama, kes Jeruusalemmas rüüstas selle nime appihüüdjaid ja on siia tulnud selleks, et neid kinni siduda ja viia ülempreestrite kätte?” 22Aga Saulus läks järjest vägevamaks ja ajas juudid, kes Damaskuses elasid, kihama ning tõestas, et Jeesus on Kristus.

23Mõne päeva pärast pidasid juudid nõu teda ära tappa. 24Aga Saulus sai teada nende salanõu. Ent nad valvasid päeva ja öö väravais, et teda tappa; 25kuid jüngrid võtsid ta öösel ja aitasid ta üle müüri ning lasksid ta korviga alla.

26Kui siis Saulus jõudis Jeruusalemma, püüdis ta liituda jüngrite hulka, aga nemad kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger. 27Kuid Barnabas võttis ta vastu ja viis ta Apostlite juurde ja rääkis neile, kuidas tema teel olles oli Issandat näinud ning temaga kõnelnud ja kuidas ta Damaskuses oli avalikult kuulutanud Evangeeliumi Jeesuse nimel. 28Nii ta jäi nende juurde sisse ja välja käima Jeruusalemmas ja kuulutas avalikult Evangeeliumi Issanda nimel. 29Ta rääkis ka ja ajas juttu kreekakeelsete juutidega; aga need püüdsid teda tappa. 30Aga kui vennad seda teada said, viisid nad ta Kaisareasse ja saatsid ta sealt Tarsosesse.

31Siis oli nüüd kogudusel rahu kogu Juuda- ja Galilea- ja Samaariamaal, ja see kasvas ja täienes ja edenes Issanda kartuses ning Püha Vaimu julgustusel.

32Aga sündis, kui Peetrus kõigis paigus käimas oli, et ta tuli ka pühade juurde, kes elasid Lüddas. 33Seal ta leidis ühe inimese, Aineas nimi, kes oli kaheksa aastat olnud voodis maas ja halvatud. 34Ja Peetrus ütles talle: „Aineas! Jeesus Kristus teeb su terveks: tõuse üles ja sea oma ase korda!” Ja sedamaid ta tõusis üles. 35Ja teda nägid kõik, kes elasid Lüddas ja Saaronis; ja need pöördusid Issanda poole.

36Aga Joppes oli keegi naisjünger, nimega Tabiita, mis meie keeli tähendab Hirv. See oli rikas häist tegudest ja armastusandidest, mida ta tegi. 37Ja neil päevil sündis, et ta jäi haigeks ja suri. Ja nad pesid teda ja panid ta ülemisse tuppa. 38Aga Lüdda oli Joppe lähedal. Kui jüngrid kuulsid, et Peetrus seal on, läkitasid nad kaks meest tema juurde ja palusid teda, et ta viibimata tuleks nende juurde. 39Siis Peetrus tõusis ja läks nendega. Ja kui ta sinna jõudis, viisid nad ta ülemisse tuppa, ja kõik lesknaised astusid tema ümber, nutsid ja näitasid kuubi ja riideid, mis Hirv nende juures olles oli teinud. 40Aga Peetrus ajas kõik välja, heitis põlvili ja palus Jumalat ning pöördus surnu poole ja ütles: „Tabiita, tõuse üles!” Siis avas see oma silmad, ja kui ta Peetrust nägi, tõusis ta istuma. 41Aga Peetrus andis temale käe ja tõstis ta püsti. Siis ta kutsus sisse pühad ja lesed ja esitas teda neile elavana. 42Aga see sai teatavaks kogu Joppes ja paljud uskusid Issandasse. 43Ja Peetrus jäi mõneks päevaks Joppesse ühe nahkru Siimona juurde.