1Ja Ta hakkas jälle 2Ja Ta 3„Kuulge! Vaata, külvaja läks välja külvama. 4Ja sündis, kui Ta külvas, et muist kukkus tee ääre, ja linnud tulid ja s 5Ja muist kukkus kaljusele maale, kus tal ei olnud palju mulda; ja see tärkas varsti, sest tal ei olnud sügavat maad. 6Aga kui päike t 7Ja muist kukkus ohakate sekka, ja ohakad t 8Ja muist kukkus heale maale, ja kui see tärkas ja kasvas, andis see vilja, ja m 9

10 11Ja Ta ütles neile: „Teile on antud m 12et nad nähes näeksid ega taipaks, ja kuuldes kuuleksid ega m

13Ja Ta ütles neile: „Te ei taipa seda tähendamissõna, kuidas te siis tahate m 14Külvaja külvab s 15Need on teeäärsed, kuhu s 16 17aga neil ei ole juurt enestes, vaid nad kestavad ainult üürikese aja; pärast, kui t 18Ja teised on ohakate sekka külvatud. Need on, kes s 19aga selle maailma mured ja rikkuse petlikkus ja muude asjade himud saavad võimule ja lämmatavad s 20Ja kes on heale maale külvatud, on need, kes s

21Ja Ta ütles neile: „Kas küünal tuuakse selleks, et panna teda vaka alla v 22Sest midagi ei ole varjul muu jaoks, kui et ta saaks avalikuks, ja midagi ei ole peidetud muu jaoks, kui et ta tuleks ilmsiks. 23Kui kellelgi k 24Ja Ta ütles neile: „Pange tähele, mida te kuulete. Mis m 25Sest kellel on, sellele antakse; ja kellel ei ole, sellelt v

26Ja Ta ütles: „N 27ja heidab magama ja t 28Sest maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, pärast päid, siis täit nisu pea sees. 29Aga kui vili on valminud, saadab ta sedamaid sirbi sinna, sest l

30Ja Ta ütles: „Millega v 31Sinepiivakesega, mis on, kui see maha külvatakse, väiksem kui k 32aga kui see on külvatud, t

33Ja mitme niisugune tähendamiss 34Aga ilma tähendamissõnata ei rääkinud Ta neile midagi; ja isepäinis Ta seletas jüngritele k

35Ja samal päeval, kui 36Ja kui nad rahva olid laskunud ära minna, v 37Siis t 38Ja Tema Ise oli paadi päras magamas, toetudes peaalusele; ja nad äratasid Ta üles ja ütlesid Talle: „ 39Tema t 40Ja Ta ütles neile: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?” 41Ja nad l