1Kui kära oli vaigistatud, kutsus Paulus jüngrid enese juurde, jättis nad jumalaga ja läks teele Makedooniasse. 2Ja kui ta need maakohad oli läbi käinud ja seal palju manitsussõnu rääkinud, tuli ta Kreekamaale. 3Seal ta viibis kolm kuud. Kui ta siis mõtles mereteed minna Süüriasse ja juudid salanõu pidasid ta vastu, võttis ta nõuks tagasi matkata Makedoonia kaudu. 4Teda saatsid beroialane Soopatros, Pürrose poeg, tessalooniklastest Aristarhos ja Sekundus, ja derbelane Gaajus, ja Timoteos, ja aasialased Tühhikos ja Trofimos. 5Need läksid ära eele ja ootasid meid Troas. 6Meie aga läksime laevaga pärast hapnemata leibade päevi Filipist teele ja saabusime nende juurde Troasse viiendal päeval, ja jäime sinna seitsmeks päevaks.

7Aga kui me esimesel nädalapäeval olime kokku tulnud leiba murdma, siis Paulus, kes tahtis teisel päeval ära minna, kõneles nendega ja jätkas oma kõnet keskööni. 8Ent mitu lampi põles ülemises toas, kus me koos olime. 9Aga üks noor mees, Eutühhos nimi, istus aknal; ja kui Paulus kauemini kõneles, tuli raske uni tema peale ja ta kukkus magades kolmandalt korralt alla ja tõsteti üles surnuna. 10Aga Paulus läks alla ja heitis tema peale, haaras ta ümbert kinni ning ütles: „Ärge hädaldage, sest tal on hing veel sees!” 11Siis ta läks üles ja murdis leiba ja sõi ja kõneles kaua kuni koiduni ja läks siis teele. 12Aga noor mees viidi minema elusana ja oldi suuresti trööstitud.

13Me läksime eele laeva ja sõitsime Assosesse, kus mõtlesime oodata Paulust laeva, sest nõnda oli ta käskinud, ette võttes ise jala tulla. 14Kui ta nüüd Assoses meiega kokku sai, võtsime ta laeva ja tulime Mitüleenesse. 15Sealt me purjetasime edasi ja jõudsime järgmisel päeval Kiose saare kohta ja peatusime teisel päeval Saamoses ja saabusime järgmisel päeval Mileetosesse. 16Sest Paulusel oli nõu Efesosest mööda sõita, et mitte aega viita Aasias. Tõttas ta ju, et kui vähegi võimalik, Nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma.

17Aga Mileetosest ta läkitas sõna Efesosse ja kutsus koguduse vanemad enese juurde. 18Ja kui nad tema juurde tulid, ütles ta neile: „Te teate, kuidas ma esimesest päevast, kui ma tulin Aasiasse, kõige selle aja olin teie juures, 19teenides Issandat kõige alanduse ja pisarate ja kiusatustega, mis mind tabasid juutide salanõu tõttu; 20kuidas ma teie eest ei pidanud salajas midagi, mis teile tarvis oli, et oleksin selle jätnud teile kuulutamata ega oleks teid õpetanud avalikult ja kodasid mööda 21ja tunnistanud nii juutidele kui kreeklastele pöördumist Jumala poole ja usku meie Issandasse Jeesusesse. 22Ja nüüd, vaata, ma lähen vaimus seotuna Jeruusalemma ega tea, mis mind seal võib tabada; 23kuid seda ma tean, et Püha Vaim igas linnas mulle tunnistab ning ütleb, et köidikud ja viletsused ootavad mind. 24Ometi ma ei hooli sellest midagi ega pea ka oma elu kalliks, kui ma aga lõpetan oma elukorra ja ametikohused, mis ma olen saanud Issanda Jeesuse käest, et tunnistada Jumala armu Evangeeliumi.

25Ja nüüd, vaata, ma tean, et te iialgi enam ei saa minu silmi näha, te kõik, kelle keskel ma olen käinud ja kuulutanud Jumala Riiki. 26Sellepärast tunnistan ma teile tänasel päeval, et ma olen puhas kõikide verest; 27sest ma pole midagi teie eest salanud Jumala tahtest, et ma teile seda tervelt ei oleks kuulutanud. 28Sellepärast pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks karjastena hoidma Jumala kogudust, mille Ta on omandanud Iseenese vere läbi. 29Ma tean seda, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka hirmsad hundid, kes karjale armu ei anna; 30ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes kõnelevad pööraseid asju, et vedada jüngreid eneste järele. 31Sellepärast valvake ja mõelge sellele, et ma kolm aastat ööd ja päevad ei ole lakanud silmaveega manitsemast igaüht teie seast. 32Ja nüüd ma annan teid, vennad, Jumala ja Tema armusõna hooleks, Kes on vägev teid üles ehitama ja andma teile pärandi kõikide seas, Kes on pühitsetud. 33Hõbedat ega kulda ega riietust ei ole ma ihaldanud. 34Te teate ise, et need mu käed on teinud tööd minu ja mu kaaslaste vajaduste rahuldamiseks. 35Mina olen teile kõigiti näidanud, et nõnda tööd tehes tuleb hoolt kanda nõrkade eest ja meeles pidada Issanda Jeesuse sõnu, mis Ta on öelnud: õndsam on anda kui võtta!”

36Ja kui ta seda oli öelnud, langes ta põlvili ja palvetas ühes nende kõikidega. 37Siis puhkesid kõik valjusti nutma ja hakkasid Paulusel ümber kaela ja andsid temale suud. 38Kõige rohkem kurvastas neid sõna, mis ta oli öelnud, et nad enam ei saavat näha tema palet. Siis nad saatsid ta laeva.