1Sel ajal Juuda läks ära oma vendade juurest ja siirdus ühe Adullami mehe juurde, kelle nimi oli Hiira. 2Ja Juuda nägi seal kaananlase, Suua nimelise mehe tütart, võttis selle ning heitis ta juurde. 3Ja see sai käima peale ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Eer. 4Ja tema sai taas käima peale ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Oonan. 5Ja tema tõi veelgi ühe poja ilmale ja pani sellele nimeks Seela; ta oli Kesibis, kui ta selle ilmale tõi.

6Ja Juuda võttis Eerile, oma esmasündinule, naise nimega Taamar. 7Aga Eer, Juuda esmasündinu, oli Issand silmis paha ja Issand laskis tema surra. 8Siis Juuda ütles Oonanile: „Heida oma venna naise juurde, ole temale mehe eest ja soeta oma vennale sugu!” 9Kuna aga Oonan teadis, et sugu ei pidanud saama temale, siis heites oma venna naise juurde ta hävitas oma seemne maha pillates, et mitte anda sugu oma vennale. 10Aga see, mis ta tegi, oli Issand silmis paha ja Ta laskis surra ka tema. 11Siis Juuda ütles oma miniale Taamarile: „Jää lesena oma isakotta elama, kuni mu poeg Seela on kasvanud suuremaks!” Sest ta mõtles: „Muidu sureb seegi nagu ta vennad!” Ja Taamar läks ning elas oma isakojas.

12Mõne aja pärast suri Suua tütar, Juuda naine. Kui Juuda leinaaeg oli möödunud, siis ta läks üles Timnasse oma pudulojuste niitjate juurde, tema ja ta sõber Hiira, Adullami mees. 13Ja Taamarile anti teada ning öeldi: „Vaata, su äi läheb üles Timnasse pudulojuseid niitma!” 14Siis ta võttis lesepõlve riided seljast ära, varjas ennast looriga ja kattis enese kinni ning istus Eenaimi väravasse, kust tee viib Timnasse, sest ta oli näinud, et Seela oli kasvanud suureks, teda aga ei olnud antud temale naiseks. 15Kui Juuda teda nägi, siis ta pidas teda hooraks, sest ta oli oma näo kinni katnud. 16Ja ta pöördus teelt tema poole ning ütles: „Lase ma heidan su juurde!” Sest ta ei teadnud, et see oli tema minia. Aga too vastas: „Mis sa mulle annad, kui sa heidad mu juurde?” 17Ta ütles: „Ma läkitan sulle karjast ühe sikutalle!” Ja naine vastas: „Jah, kui sa annad mulle pandi, seniks kui sa läkitad!” 18Siis ta küsis: „Mis võiks olla pandiks, mille ma pean sulle andma?” Ja tema vastas: „Su pitsat ja vöö ja kepp, mis sul käes on!” Ja ta andis need temale ning heitis ta juurde; ja naine sai temast käima peale. 19Siis ta tõusis ja läks ära ning võttis eneselt loori ja pani lesepõlve riided selga.

20Ja Juuda läkitas oma sõbra Adullami mehega sikutalle, et võtta pant naise käest; aga see ei leidnud teda. 21Siis ta küsis meestelt seal paigas, öeldes: „Kus on see pordunaine, kes oli Eenaimi tee ääres?” Aga need vastasid: „Siin pole pordunaist olnud!” 22Ja ta tuli tagasi Juuda juurde ning ütles: „Ma ei leidnud teda. Ja mehedki seal paigas ütlesid: siin pole pordunaist olnud!” 23Siis ütles Juuda: „Pidagu siis enesele, et me ei satuks pilke alla! Vaata, ma läkitasin selle siku, aga sina ei leidnud teda!”

24Aga kolme kuu pärast teatati Juudale ja öeldi: „Su minia Taamar on hooranud, ja vaata, ta on hooratööst saanud ka käima peale!” Siis ütles Juuda: „Tooge ta välja, et ta põletataks!” 25Kui ta välja toodi, siis ta läkitas sõna oma äiale: „Sellest mehest, kelle omad need on, olen ma käima peal!” Ja ta ütles: „Tunnista nüüd, kelle see pitsat ja vöö ja kepp on!” 26Ja Juuda tundis need ära ning ütles: „Tema on õigem minust! Sest ma ei ole teda andnud oma pojale Seelale!” Ja ta ei ühtinud enam temaga.

27Aga sünnitamise ajal, vaata, olid ta ihus kaksikud! 28Ja kui ta sünnitas, sirutus üks käsi välja; ja aitajanaine võttis ning sidus käe ümber helepunase lõnga, öeldes: „See tuleb esmalt välja!” 29Aga kui ta oma käe tagasi tõmbas, vaata, siis tuli välja ta vend! Ja aitajanaine ütles: „Missuguse lõhe sa küll enesele oled rebestanud!” Ja temale pandi nimeks Perets. 30Ja pärast tuli välja tema vend, kelle käe ümber oli helepunane lõng; ja temale pandi nimeks Serah.