1Ja Joosep viidi alla Egiptusesse; ja egiptlane Pootifar, vaarao hoovkondlane, ihukaitsepealik, ostis tema ismaeliitidelt, kes olid ta sinna toonud. 2Aga Issand oli Joosepiga ja tema oli mees, kellel kõik asjad korda läksid; ja ta elas oma isanda, egiptlase kojas. 3Ka tema isand nägi, et Issand oli temaga ja et kõik, mis ta tegi, Issand laskis tema käes korda minna. 4Ja Joosep leidis armu tema silmis ning teenis teda; ja ta pani tema oma koja üle, ja kõik, mis tal oli, ta andis tema kätte. 5Ja sellest ajast peale, kui ta oli pannud tema oma koja üle, ja kõige üle, mis tal oli, Issand õnnistas egiptlase koda Joosepi pärast, ja Issand õnnistus oli kõigega, mis tal oli kojas ja väljal. 6Ja ta jättis kõik, mis tal oli, Joosepi kätte ega teadnud millestki, kui ainult leivast, mida ta sõi; Joosep oli jumekas ja ilusa välimusega. 7Nende asjaolude tõttu sündis, et ta isanda naine Joosepile silma heitis ja ütles: „Maga mu juures!” 8Aga ta keeldus ja ütles oma isanda naisele: „Vaata, mu isand ise ei tea, mis kojas on, ja kõik, mis tal on, ta on andnud minu kätte. 9Ei ole ükski selles kojas suurem minust ja tema ei ole mulle keelanud midagi muud kui sind, sest sa oled tema naine. Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?” 10Ja kuigi naine rääkis Joosepile iga päev, ei kuulanud see teda, et ta magaks ta kõrval ja oleks ta juures. 11Aga ühel päeval, kui Joosep tuli koju oma toimetusi tegema ja ühtki inimest pererahvast ei olnud kodus, 12ta haaras kinni tema kuuest, öeldes: „Maga mu juures!” Aga Joosep jättis oma kuue tema kätte, põgenes ja läks õue.

13Ja kui naine nägi, et ta oma kuue oli jätnud tema kätte ja oli põgenenud õue, 14siis ta hüüdis pererahvast ja rääkis neile, öeldes: „Näete, ta on toonud meie juurde heebrea mehe meid ära naerma! Ta tuli mu juurde, et minuga magada, aga ma hüüdsin suure häälega, 15ja kui ta kuulis, et ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis oma kuue mu juurde, põgenes ja läks õue!” 16Ja ta pani tema kuue enese kõrvale seniks, kui ta isand koju tuli. 17Ja ta rääkis temale needsamad sõnad, öeldes: „Heebrea sulane, kelle sa oled meie juurde toonud, tuli mu juurde mind ära naerma. 18Aga kui ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis oma kuue mu juurde ja põgenes õue!”

19Ja kui ta isand kuulis oma naise jutustust, mida see temale rääkis, öeldes: „Nõndaviisi on su sulane minuga teinud!” siis ta viha süttis põlema. 20Ja Joosepi isand võttis tema ja pani vangihoonesse, sinna paika, kus kuninga vange kinni peeti. Siis oli ta seal vangihoones. 21Aga Issand oli Joosepiga ja pööras tema poole Oma helduse ning tegi, et ta sai vangihoone ülema soosikuks. 22Ja vangihoone ülem andis Joosepi kätte kõik vangid, kes olid vangihoones, ja kõik, mis seal pidi tehtama, seadis tema. 23Vangihoone ülem ei vaadanud millegi järele, mis oli tema käes, sest Issand oli temaga ja mis ta tegi, Issand laskis korda minna.