1Kui olime pääsenud, saime teada, et saart hüütakse Meliteks. 2Aga umbkeelsed osutasid meile suurt lahkust; nad tegid tule maha ja võtsid meid kõiki selle äärde vihmasaju ja külma pärast. 3Aga kui Paulus sületäie hagu kokku riisus ja tulle pani, tuli kuumuse tõttu välja rästik ja hakkas tema käest kinni! 4Kui umbkeelsed nägid seda looma tema käe küljes rippuvat, ütlesid nad isekeskis: „Vist on see mees inimesetapja, et õiguse jumalanna teda ei lase elada, ehk ta küll on pääsenud merest!” 5Aga tema raputas eluka tulle ega tundnud mingit viga. 6Nad ootasid küll, et ta üles paistetab või äkitselt surnuna maha langeb. Aga kui nad olid kaua oodanud ja nägid, et talle ei sündinud mingit viga, mõtlesid nad teisiti ja ütlesid tema jumala olevat.

7Aga selle paiga läheduses oli saare tähtsamal mehel, nimega Puublius, mõis. Tema võttis meid vastu ja pidas meid kolm päeva lahkesti külalistena. 8Ja sündis, kui Puubliuse isa oli haige maas palavikus ja kõhutõves, et Paulus läks tema juurde, palvetas ja pani oma käed ta peale ning tegi tema terveks. 9Kui see oli sündinud, tulid ka teised haiged saarelt ligi ja said terveks. 10Ja nemad austasid meid mitmel viisil, ja kui me hakkasime ära minema, andsid nad teekonna jaoks, mis vaja oli.

11Aga kolme kuu pärast me läksime sealt minema Aleksandria laevaga, mis oli ületalve olnud sellel saarel ja mille tunnuseks oli Dioskuuride märk. 12Me maabusime Sürakuusas ja olime seal kolm päeva paigal. 13Sealt me sõitsime edasi ja jõudsime Reegioni, ja kui ühe päeva pärast tõusis lõunatuul, saabusime teisel päeval Puteolisse. 14Sealt me leidsime vendi, ja nende kutsel jäime seitsmeks päevaks nende juurde. Siis me läksime Rooma linna. 15Ja kui sealsed vennad meist kuulda said, tulid nad meile vastu Appiuse turuni ja Trestabernani. Neid nähes tänas Paulus Jumalat ja sai julgust.

16Aga kui saabusime Rooma, anti Paulusele luba jääda omaette elama ühes sõduriga, kes teda valvas.

17Aga kolme päeva pärast Paulus kutsus kokku juutide peamehed. Kui need kokku tulid, ütles ta neile: „Mehed, vennad, mina pole teinud midagi meie rahva ja esiisade kommete vastu, ja ometi ma olen Jeruusalemmast vangina antud üle roomlaste kätte; 18ja kui need mind olid üle kuulanud, tahtsid nad mind vabaks lasta, sest minul ei olnud ühtki surmasüüd. 19Aga kui juudid selle vastu rääkisid, siis ma pidin häda pärast nõudma keisri kohut, aga mitte, nagu oleks mul midagi kaebamist oma rahva peale. 20Selle asja pärast ma teid nüüd kutsusin enese juurde, et teid näha ja teiega rääkida; sest Iisraeli lootuse pärast ma olen kinni selles ahelas!” 21Aga nemad ütlesid talle: „Me ei ole saanud ühtki kirja Juudamaalt sinu kohta; ei ole ka tulnud siia ühtki venda, kes sinust oleks teatanud ehk rääkinud midagi paha. 22Ent meie soovime siiski kuulda sinult, mida sa mõtled; sest sellest väärusust on meil teada, et selle vastu igas paigas räägitakse!”

23Ja nad määrasid temale päeva ja siis tuli tema juurde majasse veel rohkem inimesi. Neile ta seletas asja ja tunnistas Jumala Riiki ning meelitas hommikust õhtuni neid uskuma Moosese käsuõpetusest ja prohvetitest seda, mis Jeesusest on kirjutatud. 24Siis ühed veendusid tema sõnus, teised aga ei uskunud mitte. 25Aga kui nad isekeskis ei olnud üksmeelsed, läksid nad ära, kui Paulus oli öelnud selle sõna: „Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie esiisadele

26ja on öelnud: mine selle rahva juurde ja ütle: kuuldes te kuulete ega mõista, ja nähes te näete ega taipa!

27Sest selle rahva süda on tuimaks läinud ja nad kuulevad raskesti oma kõrvadega ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et Mina neid parandaksin!

28Siis olgu teile teada, et see Jumala pääste on läkitatud paganaile ja nemad võtavad seda kuulda!” Ja kui ta seda oli öelnud, läksid juudid minema ja neil oli isekeskis palju vaidlemist.

30Aga Paulus jäi kaheks terveks aastaks oma üürielamusse ja võttis vastu kõiki, kes tulid tema juurde, 31ja kuulutas Jumala Riiki ning õpetas Issandast Jeesusest Kristusest kõige julgusega ilma takistamata.