1Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja k 2Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin k 3Ja kui ma jagaksin k

4Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis; 5ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha; 6ta ei r 7tema vabandab k

8Armastus ei hävi ilmaski! Aga olgu prohveti ennustused, need kaovad; olgu keeled, need lakkavad; olgu tunnetus, see l 9Sest poolik on, mida me tunnetame, ja poolik, mida me ennustame. 10Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik! 11Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma m 12Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. 13Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!