1Pärast seda ma nägin, ja vaata: uks oli avatud taevas ja endine hääl, mida olin kuulnud otsekui pasunat rääkivat minuga, ütles: „Astu siia üles, ja Ma näitan sulle, mis pärast seda peab sündima!” 2Ja sedamaid olin mina vaimus. Ja vaata, aujärg seisis taevas, ja Keegi istus aujärjel! 3Ja See, Kes istus, oli jumelt otsekui jaspise- ja sardisekivi, ja vikerkaar oli aujärje ümber, jumelt sarnane smaragdikivile. 4Ja aujärje ümber oli kakskümmend neli aujärge; ja aujärgedel ma nägin istuvat kahtkümmend nelja vanemat, riietatud valgeisse riietesse ja kuldpärjad peas.

5Ja aujärjest väljus välke ja hääli ja piksemürinat, ja seitse tulist lampi põles aujärje ees; need on Jumala seitse vaimu. 6Ja aujärje ees oli otsekui klaasmeri, mägikristalli sarnane; ja keset aujärge ja aujärje ümber oli neli olendit, täis silmi eest ja tagant. 7Ja esimene olend oli lõukoera sarnane, ja teine olend oli härja sarnane, ja kolmandal olendil oli nägu otsekui inimesel, ja neljas olend oli lendava kotka sarnane. 8Ja neil neljal olendil oli igaühel kuus tiiba, ümberringi ja seestpoolt nad olid täis silmi. Nad ei lakka ööd ja päevad ütlemast: „Püha, püha, püha on Issand Jumal, Kõigeväeline, Kes oli ja Kes on ja Kes tuleb!” 9Ja nii sageli kui olendid annavad austust, au ja tänu Sellele, Kes aujärjel istub ja elab ajastute ajastuteni, 10heidavad need kakskümmend neli vanemat maha selle ette, Kes aujärjel istub, ja nad kummardavad Teda, Kes elab ajastute ajastuteni, ja panevad oma pärjad maha aujärje ette ning ütlevad: 11Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt võtma austust ja au ja väge, sest sina oled loonud kõik asjad, ja Sinu tahte läbi on need olemas ja on loodud!”